Teadmusjuhtimine teema nr 1

Ülesanne nr 1

1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Mind kõnetas teadmusjuhtimine kõige rohkem kui väljatöötatud süsteem, mis võimaldab vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavate inimesteni.

See on nagu jalgratas, mis on üheskoos valmis tehtud ja mille iga osa kõik tegijad enamvähem teavad ja tunnevad või vähemasti teavad nad seda, et kui neil on nt tagatulede kohta rohkem infot vaja, siis sellekohast teavet saab just selle kindla inimese käest, sest tema oli see, kes jalgrattale tagatuled tegi.

Teadmusjuhtimine on süteem, kuidas tagada see, et organisatsioonil oleks ühine teadmus. Oma elust näidet tuues, tunnetan ma elgesti, kuidas meie koolis varemalt oli selge teadmusjuhtimine – kõik töötajad teadsid üldjjoontes, millega teised tegelevad, mis neil hetkel käsil olevad projektid on, et siis vajalikul hetkel õige inimese käest vajalikku teadmist ammutada. Seda, et meil oleks selline ühisteadmus juhiti ja jälgiti kooli ülema poolt tublisti. Uue ülemaga on kõik teistmoodi ja julgen öelda, et teadmust meil enam pole – on iseseisvad inimesed oma teadmiste ja infoga. Igaüks teeb oma tööd ja leiutab oma jalgratast.

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Mulle tundus, et olulised etapid teadmusjuhtimise käsitluse ajaloos olid väljatoodud selliselt:

Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigi nimega.

1996 ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks publikatsioonideks, mis mõjutasid teadmusjuhtimise arengut:

 Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja

 Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company.

1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker)

• 1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)

• 1986 – Rootsi teadmusjuhtimise pioneer Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company.

• 1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega

• 1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli „knowledge-creating company‟, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi‟ga samanimelise raamatu (1995).

• 1993.aastal ilmus Tom Stewart‟i artikliteseeria ajakirjas Fortune – „Intellectual capital: your company‟s most valuable asset‟ , mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest

• 1995 korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis – Knowledge For Strategic Advantage.

• 1996.aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas

• 1998.aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development.

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja sellele iseloomulikud tunnused

I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks. Paraku leiti, et firmad pole teadlikud, mis nende erinevates üksustes toimub ja tihtipeale toimus nn „jalgratta leiutamine“. Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).

 II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja „vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks

kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.

III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.

Teadmusjuhtimise teoreetikud leiavad, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise IV arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust. Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega:

 Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

 Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

 Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas

Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiagam epistemoloogiaga, eetikaga, jne.

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks

Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus. Kui informatsiooni on võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide edukaks toimimiseks. Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.

Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

6. Teadmiste tüpoloogia

Mulle sümpatiseeris ja minu mõtetega sobis kõige paremini järgmine teooria:

Russell Ackoff, süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor, väidab, et võib eristada 5 kategooriat:

 Andmed (Data): sümbolid

 Informatsioon (Information): Andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid sobivad kasutamiseks; vastavad küsimustele “kes", “mida", “kus", ja “millal"

 Teadmised (Knowledge): andmete ja informatsiooni kasutamine; vastab küsimusele “kuidas"

 Arusaamine (Understanding): vastab küsimusele “miks“

 Tarkus (Wisdom): hinnatud arusaamine.

Siit aga tekib ka küsimus, et mis täpselt on hinnatud arusaamine? Siis kui ma ise hakkan oma arusaamist hindama? Või teised? Kust läheb piir arusaamise ja tarkuse vahel?

See on see koht, mille üle ma veel edasi mõtlen, et jõuda arusaamiseni ja seejärel tarkuseniJ.

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Õppematerjalid olid info hankimise kohta peamiselt ja mitte teadmiste hankimise kohta. Püüan siis ise mõelda, kuidas teadmisi hankida. Eks teadmised ju infost tulenevadki, aga kas sabki otseselt rääkida teadmiste hankimisest või saame me hankida ikkagi ainult infot ja sellest teadmise konstrueerida?

Eesti keeles on ju ilusaid väljendeid nagu teadmisi ammutama ja teadmiste allikas jne, aga mida roohkem mõelda, seda rohkem tundub mulle, et kõik väljast tulev, mida saab hankida ja ammutada ja allikast võtta, on tegelikult hoopis informatsioon ja teadmine ise ning sealt edasi ehk ka tarkus tekib meis endis. Seega justkui ei saagi rääkida teadmiste hankimise viisidest.

Ülesanne nr 2

·         Millised on artikli peamised seisukohad?

Uurides ajakirjandust, konsultatsioonifirmasid, ülikoole ja ärimaailma leiab küll sõna „teadmusjuhtimine“ järjest ohtramat kasutamist, aga süüvides sisusse, põhineb see enamikel juhtudel tehnikal ja on sisult infojuhtimine.  Teadmusjuhtimine peaks eelkõige puudutama inimesi ja nende peas toimuvat. Need, kes aga tituleerivad end teadmusjuhtimisega tegelevat, ei mõista seda päris nii.

·         Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?

Autor vaatab lähemalt ajakirjandust, konsultatsioonifirmasid, ülikoole ja ärimaailma, uurides nende käsilusi teadmusjuhtimisest.

·         Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?

Sageli ei osata neil mingit vahet teha. Mõlemad baseeruvad info kättesaadavusel. Lihtsalt ühel juhul on infost saanud teadmine ja teisel juhul on info ikka info.

·         Millised on peamised järeldused, soovitused?

Kõik, kes kasutavad teadmusjuhtimise sõna peaksid järgi mõtlema, kas selle sõna taga ikka peitub see, mida nad sellega mõtlevad, või oleks sobilikum mõnda muud sõna kasutada.

·         Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Uurib ajakirjandust ja kirjandust, kodulehti ja ka üht foorumit.