Ühis- ja ühesõpe

Panen kirja oma mõtted 6. nädala teemadel ja toon välja kaks erinevat ja minu jaoks õpetlikku juhtu, milles ma mõlemal juhul olen osalenud ise õppijana.

1. Wiki-lugu
Juba üsna pikka aega kulgenud e-õppekursusel, kus senini oli olnud vaid individuaalne töö, mis tähendas igal nädalal ise materjalidega tutvumist ja ülesannete lahendamist, soovitav oli lugeda ka teiste töid ja neid foorumis kommenteerida. Õppijaid oli kursusel üle 30.
Ja peaaegu viimase ülesandena kursuse lõpus tuli teha rühmatööd. See oli situatsiooni lahendamine wikis.

- Rühmas oli 5-6 liiget (enam täpselt ei mäleta) ja rühmad jagati õppejõu poolt. Kokuvõttes tegime selle töö ära kolmekesi, kuna rühmade jagamisel ei olnud arvestatud seda, et nagu e-õppes pahatihti juhtub, olid teised grupiliikmed oma tegemistega alles mingite eelnevate nädalate ülesannete juures ja ei olnud ilmslet isegi niikaugele veel vaadanud, et neil tuleks parajasti juba rühmatöösse panustada. Tegin tagasisdies kursusele ka ettepaneku, et rühmad võiks tekkida parajasti oma sooritustega samas järgus oelvatest inimestest.

- Raskused ilmnesid selles, et see sama wiki oli meie ainuke suhtluskoht ja me käisime seal kõik erinevatel aegadel ja kuidai ei tekkinud sellist koos tegemist ega ka ülesannete jagamist. Asi lahenes taaskord nagu individuaalne töö, et igaüks lisas mingid oma asjad ja keegi teise tehtut suurt puutuda ei julgenud.
Pool aega kulus ilmselt imestamisele, kus on teised rühma liikmed ja keegi ei haaranud nö juhirolli ja ei suunanud tegutsemist. Juhi tekkimine või muul moel tegevuse kokku leppimine oleks antud olukorras väga vajalik olnud.


2. Hajutatud õpikeskkond
Teine lugu oli hoopis teistsugune. Siin oli tegu osaliselt veebipõhise kursusega ja seega tundsin ma kõiki inimesi, kellega ühes rühmas olin, ka päriselus.

- 4-sed rühmad sai ise moodustada. Oles ülesande kätte saanud, hakkas meie vahel tihe suhtlus kasutades erinevaid suhtluskanaleid e-postist ja skypeist blogideni. Üsna ruttu kujunes meie ühise töö südameks ja keskmeks google docsi kaust, kuhu kõik rühmatööga seonduv rändas.

- Raskuseks kujunes ilmselt see, et hoolimata sellest, et olime kõik innukalt asja juures, oli inimestel erinevatel hetkedel võimalik erinevalt panustada ja seega ei saanud ka kokkuvõttes töömaht kõigil päris sama. Ometi sai valmis töö, mille juures me kõik osalised olime ja millega me kõik rahul olime.


Lugedes Vaiko ja Karmeni postitusi ja mõeldes enda kogemusele siis võn öelda, et jagatud arusaamise tekkimisele rühmas aitavad kaasa
-rühmakaaslaste tundmine reaalses elus
-kõigil on võimalus ja tahe ühistöösse panustada
-võimalus suhtlemiseks ja töötamiseks valida just oma grupile sobivad vahendid.
Sobiva õpikeskkonna valik on äärmiselt oluline ja antud grupile mitte sobiva vahendi nö kohustuslik kasutamine pärsib loomingulist lähenemist, suhtlemist ja koostööd ning piirab võimalusi maksimaalse tuelmuse saavutamiseks.

Situatiivne õppimine

5. nädala teema on huvitav ja mind alati paelunud, aga ülesanne osutus keerukaks.
Mõte ei tahtnud kuidagi jõuda ühegi aktsepteeritava variandini, et kuidas militaarteemadel uurimuslikku õpet läbi viia. Lõpuks mõtlesin ühe enda poolt läbiviidava kursuse ehk Avaliku esinemise kursuse vaatluse alla võtta ja proovisin sellele uurimuslikku õpet külge pookida. Päris hea ei saanud, aga midagi tuli välja küll.


Teema: Avalik esinemine

Vahendid: Arvuti, internet, videokaamera

Töö käik:

Ülesanne 1. Õppijad otsivad individuaalse tööna internetist või vaatavad televiisorist mitmeid klippe erinevatest avalikest esinemistest.
Järgneb grupitöö, mille käigus õppijad arutavad endale sobivaid vahended kasutades (wiki, foorum, blogi, facebook, e-post, msn jne), mis iseloomustab head avalikku esinejat. Tulemus vormistatakse MS PowerPoint esitlusena, mis pannakse kursuse blogisse üles.

Ülesanne 2. Seejärel jagatakse grupis (õpetaja abiga) omavahel teemad, mis on eelneva ülesande puhul selgununa ideaalse esinemise osad (hääl, kehakeel, kõne sisu jmt) ning igaüks uurib ühte teemat põhjalikumalt kasutades interneti abi. Igaüks postitab oma teema kohta käivad olulised näpunäited kursuse blogiss

Ülesanne 3. Lähtudes enda ja kaaslaste postitatud näpunäidetest koostab igaüks kõne, kannab selle ette ja võtab videosse ning avaldab video kaasõppijatele vaatamseks. Seejärel analüüsitakse üheskoos kommentaaridega esinemist ja vajadusel uuritakse taaskord teooriat juurde.

Ülesanne 4. Iga õppija sõnastab oma õpikogemuse ja edasise õpivajaduse avaliku esinemise vallas.

Mõiste-, mälu- ja järelduskaardid

Kui aus olla siis mina ei olegi siiani endale teadvustanud, et oma mõtete/teadmiste graafilisel kujutamisel on liigid. Tavaliselt ma lihtsalt viskan paberile või arvutise sellise skeemi nagu parajasti vaja. Selles mõttes on selle nädalane teema süsteemiloov ja piltilaiendav olnud.

Mõistekaart on eelkõige asjade, nähtuste jne omavaheliste seoste näitamiseks ja nägemiseks. Ise olen teinud mõistekaarte funktsionikirjelduste ja õppekavade koostamisel näiteks. Lihtsalt selleks, et kaardistada nt rühmaparameediku kõik tegevused ja siis leida nende omavahelised seosed ja võimalus erinevate tegevuste grupeerimiseks.
Mõistekaart tundub olevat rohkem raamides kui nt mälukaart.

Mälukaart on mõeldud minu meelest mingi ühe teema avamiseks ja oma mõtete nö käima panekuks ja selginemiseks. Olles ise Avaliku esinemise kursuse ülem, meenub mulle esimesena mälukaardi kasutusviis sellel kursusel. Nimelt saab mälukaardi abil edukalt kõnet kavandada. Keskmesse paned kirja oma kõne teema ja hakkad sealt siis oma mõtteid harutama ümber selle liikudes järjest kaugemale ja käsitledes korraga ära ühe haru ja liikudes siis tagasi keskme poole ning võttes analüüsi alla järgmise haru. Nt teema „Sel aastal tuleb kevad teisiti“. Küsin miks? Sest 1. Lund on endiselt väga palju 2. Meil on nüüd euroaeg 3. Toimuvad riigikogu valimised. Ja sealt siis edasi. Nii saab kätte kõne juhtmõtted ja argumendid sinna alla.

Järelduskaart on väljanägemiselt eelmistega üsna sarnane, aga mõeldud järelduste välja toomiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik kolm on tänuväärsed mõtete graafliselt ja selgemalt väljendamise vahendid. Ise olen selleks kasutanud VUE’d ja Mindmeister’it. Küll aga tänan siinkohal kaaskursuslasi eriti Ingridit, kelle poolt läbi viidud vahendite analüüs inspireerib üsna mitmeid neist proovima. Ka Kristi, Urve ja Anne blogides oli minu jaoks palju huvitavaid mõtteid ja jagatud kogemusi, mida edaspidi ära kasutada plaanin.

Biheiviorism

3. nädala ülesanne on mõneti väljakutset esitav, kuna oma igapäevases koolitajatöös püüan ma teadlikult biheivioristlikku lähenemist vältida.
Valisin oma õpidisainiks ühe lihtsa teema sõduri baaskursusest.

Sihtgrupp: Relvaõpet läbiv kaitseliitlane
Teema: Relvaõpe
Aine: Ohutustehnika
Tund: Millal hüüda „Tuli, seis!“
Õpieesmärk: Tunni lõppedes mäletab õppur, millal hüüda „Tuli, seis!“.
Tulemus on rahuldav, kui õppur valib õigesti kuus olukorda, millal hüüda „Tuli, seis!.

Sissejuhatus: Selgitatakse õppetunni eesmärki ja struktuuri, läbiviimise põhimõtteid. Lihtsate küsimustega äratatakse õppurite eelteadmised ja motivatsioon antud teemat õppida.

Ainekäsitlus: Õppur loeb iseseisvalt läbi teooriaosa „Tuli, seis!“ hüüdmise kohta. Soovikorral võib ta ka ainekäsitluse osa vahele jätta ja koheselt harjutama asuda.

Harjutamine: Õppur lahendab järjest ülesandeid. Ühes ülesandes on kuus erinevat küsimust/situatsiooni, mille puhul õppur peab valima, kas hüüda „Tuli, seis!“ või mitte. Kui õppur vastab õigesti, saab ta kiituse osaliseks, kui valesti, siis suunatakse ta teooriaosa vastava punkti juurde tagasi.
Ekraani servas on harjutamise ajal pidevalt näha eelmiste ülesannete ja ka hetkel lahendatava ülesande skoor nt 4/6, 2/6, 5/6. See võiks tekitatada õppuris võistlushasarti ja tahtmist iseenda varasemat tulemust ületada.
Õppur peab sooritama väemalt 3 ülesannet maksimumtulemusele enne, kui ta saab asuda kontrolli juurde.

Kontroll: Õppur valib etteantud nimekirjast olukorrad, millal tema arvates tuleb hüüda „Tuli, seis!“ ja märgistab need. Kontrolli sooritamisel positiivselt, kuvatakse ette õppurit kiitev sõnum ja ta võib asuda järgmise tunni juurde. Kontrolli sooritamisel mitterahuldava tulemusega, suunatakse õppur tagasi harjutamise juurde.

iPad

Kuna olen 2. nädala ülesandega pisut ajaliselt maha jäänud, siis jõudsin enne oma postituse tegemist üle vaadata ka kaaskursuslaste blogid. Lootsin küll erinevaid arvamusi ja emotsioone, aga kokkuvõttes ei hakanud ma kellegi tehtut isegi kommenteerima, kuna arvamused on laias laastus täpselt ühesugused ja ühtivad ka minu enda mõtetega.

Enda puhul panin imeks, et tavaliselt ma teadlikult hoian ennast tagasi, et kui mingi asi on väga üleskiidetud, siis ma isegi ei hakka seda lähemalt uurima enne, kui enamikel esimene hullus juba möödunud on. Nii olen siiani ka iPadil laskunud endast mööda minna ja nüüd langesin video vaatamisel kohe reklaami ohvriks:).

iPad jättis tõepoolest mulje nagu ka nt Arkadi blogist lugeda võis, et tegu on justkui tavalise sülearvutiga st lubavused on samad ja ta tundub õppimiseks ja töötamiseks sisuliselt samaväärne olevet. Aga loomulikult ei jäänud mul tähelepanemata see, et iPad on tunduvalt väiksem ja kergem kaasas vedada ning teda saab pea igas olukorras kasutada nt sülearvutit mina igal pool välja ei tiri, sest just see süles hoidmine või käsivarrele toetamine ei meeldi mulle. iPad tundub selles suhtes tunduvalt mugavam. Kuna teda on lihtne kaasas kanda ja kasutada, siis võiks eeldada, et seda saab õpiotstarbel kasutada väga laialt. Kohe kui nt pargipingil istudes või bussi oodates midagi põnevat, õppimisväärset ja jagamisväärset märkad, saad selle kas endale iPadi abil üles tähendada või iPadi kasutada seda oma õpingukaaslastega jagamiseks või jagada oma avastust või mõtet koheselt kogu maailmaga.

Aga jah, samas nõustun ma igati ka Viivega, et iPad pole mitte võluvahend, mis vaata et sinu eest ise ka õpib, vaid see on üks lisavõimalus, mida õppimiseks ära kasutada.

Kokkuvõtvalt ütlen, et antud video ja kaaslaste ning iseeenda mõtted tekitasid minus suurt huvi iPadi lähemalt uurida, käes hoida, kasuatmist proovida:)

Haridustehnoloogi ametikirjeldus ja tööülesanded

Kaitseliidu Kooli hetkel olematu haridustehnoloogi tööülesanded võiks minupoolse analüüsi tulemusena olla allolevad. Kusjuures olen sinna täiesti teadlikult sisse pannud ka ülesandeid, mida loetud artiklites Varje Tipp haridustehnoloogi ülesannetena välistab. Nimelt pole Kaitseliidu Koolis ametis ei it-spetsialisti ega kodulehe haldurit, siis on igati mõistetav, et neid ülesandeid võiks antud asjaoludel täita haridustehnoloog ja mitte nt majahoidja, koolitusspetsialist või kooliveebel.

•Õpihaldussüsteemis Ilias Kaitseliidu Kooli sektsiooni haldamine ja administreerimine
 Uue kursuse põhja loomine
 Vastavalt vajadusele kursuste administeerimine

•Koolitamine
 Mõningate veebipõhiste ja veebitoega kursuste läbiviimine kursuslastele
 Koolituste läbiviimine kursuseülematele ja instruktoritele (e-õppe olemus ja võimalused, õpighaldussüsteemid, õpikeskonnad, uuendused, võimalused, google’i rakendused jne jne, sõltuvat hetkevajadusest)

•Nõustamine
 Kursuseülemate nõustamine e-kursuste käivitamisel ja läbiviimisel
 Kooli töötajaskonna nõustamine IT-küsimustes oma pädevuse piires
 Kaitseliidu Malevate e-õppe alane nõustamine

•Koostöö
 Koostöö eesmärgiga rakendada parimat praktikat ja viia läbi ühisprojekte teiste sõjaväeliste õppeasutuste ja muude üksustega
 Koostöö tsiviilharidusasutustega

•E-õppe alane teavitus- ja populariseerimistöö
 E-õppe alase ino kogumine, analüüsimine, jagamine
 E-õppe populariseeirmine läbi erinevate infokanalite ja ettekannete

•Arendustegevus
 Uue õpitarkvara/meetodite jne leidmine, katsetamine, analüüsimine ja vastava info levitamine
 E-õppe kvaliteedikontroll
 E-õppe arengukava väljatöötamine ja elluviimine
 Ettepanekute tegemine uue riist- ja tarkvara muretsemiseks

•Kooli kodulehe haldamine ja arendamine